Mõttemallidest ja produktiivsusest

Nädala memo:

Kirjutasin kunagi tööaja ergonoomilisest kasutamisest, leidsin seda tasakaalustava artikli Veigolt, kus ta seletab, et miks ei ole mõtet taga ajada maksimaalset efektiivsust ja produktiivsust igal aja hetkel tööl.

” /—/ Nimelt on looduslikke ökosüsteeme vaadeldes leitud, et loodus ei pürgi mitte kunagi maksimaalse efektiivsuse poole, vaid hoolitseb alati selle eest, et läbi küllaldase varieeruvuse säiliks paindlikkus. See võimaldab kohaneda ja ellu jääda ka siis, kui keskkonda peaks tabama mingi ootamatu sündmus. Teisisõnu – looduslike ökosüsteemide pikaaegse jätkusuutlikkuse huvides on valida optimaalne tasakaal efektiivsuse ja paindlikkuse vahel. “

… ja soovitus:

“Ebaefektiivsuse kartmise asemel tuleks see organisatsiooni sisse ehitada.”

Teine mõte produktiivsusest ja ajakasutusest. Taavi küsib – “Kas see on oluline?

“Üks suurimaid lollusi, mida me saame teha, on teha võimalikult efektiivselt asju, mis ei ole olulised. Ehk teisisõnu, sa teed küll hästi kiiresti ja hästi palju asju, aga need asjad on sellised, mille võiks tegelikult üldse tegemata jätta.
Seda mõtet näitlikustab väga hästi Pareto printsiip, mis ütleb, et 20% tegevustest annavad 80% tulemustest ja ülejäänud 80% tegevustest annavad 20% tulemustest.”

Kas sa tegutsed harjumusest (nt vaatad inbox’i mitu korda päevas) või tegutsed sihiga (nt uurid uue idee potentsiaali – kas saad kohe selle realiseerida)?

Kolmas mõte.
Joel (joelrunyon.com) kommenteerib Richard Bransoni arvamust, et sport on hea tegevus, mis soodustab tal uute ideede tekkimist (“number one productivy hack”):

“Trenn ei ole kõige parem produktiivsuse tekitaja. Trenn on selleks kõige parem, siis kui oled juba otsustanud, mida sa tegema hakkad ja tahad olla selle tegemisel efektiivsem. Paljud inimesed ei ole produktiivsed (oma projektiga) mitte sellepet nad ei tee trenni, vaid sellepet nad ei tea, mida üldse edasi teha (oma projektiga). Kõige parem produktiivsuse tekitaja on võime teha otsuseid.” Vt edasi kogu mõttearenduse videot youtube.com/watch?v=AXji6hvxr8k

Neljas mõte.
Kui küsimus on vähetähtis, siis miks kulutad selle lahendamisele aega nagu see oleks väga tähtis? Nt restoranis tuuakse valik 6 erineva teesordiga ja hakkad valima ja juurdlema nagu oleks tegu firmale uue loovjuhi palkamisega.

Viies mõte
See, kuidas sa teed midagi, määrab, kuidas sa teed kõike. Nt kui hakkad olmetoimetustes mingit vajalikku tegevust edasi lükkama, siis see mõttemall kandub kergest ka sinu projekti. Kui tegevus on vajalik, aga vähetähtis, siis tee see kohe (kuidagi moodi) ära.

Kuues mõte.
Kui meil on “vaba tahe” ja valikud, siis me peaksime suutma tegema kõike, mida oma mõistuses ratsionaliseerinud oleme (“et on vaja teha”) ja võtnud vastu otsuse (“nüüd ma teen seda”), isegi kui see tegevus on hetkel ebameeldiv. Aga miks me mõnikord ei tee seda, sest see on “praegu ebameeldiv”, kuigi oleme peas jõudnud järeldusele, et praegu on vaja see ära teha? Ära ole hedonist. See ei peagi olema meeldiv tegevus, kõik ei peagi ega saagi olla meeldiv. Põhjus on halvas enesedistsipliinis ja harjumuses valida kergem tee (kuigi kahjulikum). Kuidas murda seda mõttemalli?

Joel’il on selleks “Külma dušši teraapia“: käia kuu aega, iga päev, 5 loovus produktiivsusminutit max külma dušši all. Kõlab lamedalt? Ei, asjal on mõte. Treenida ennast vastu võtma otsuseid ja seada oma ratsionaliseeritud valiku teostamine tähtsamaks kui oma hetkeemotsioon. Aga peab olema võimalik valida – soe vesi vs külm vesi. Kui sul ainult külma vett tulebki duššist, siis sa ei saa seda katset teha. Selle KDT käigus on kuu aja jooksul tugev mõju kehale ja mentaalsusele, viimasele kõige rohkem (arvan nii, sest proovin ise seda praegu). Oled sa tegija või edasilükkaja?( Loe Külma dušši teraapiast veel.) Eriti soovitan seda projektjuhtidele.