Demagoogia võtted ja nende äratundmine

demagoogia

Demagoogia tähendab rahva/oponenti/kuulajaskonna sihipärast mõjutamist ja eksitamist, mängides primitiivsetele emotsioonidele, loogikavigadele ja puudulikele teadmistele. Demagoogiavõtted jagunevadki järgmistesse gruppidesse:

  • Puuduliku loogika peale mängimine.
  • Puudulike teadmiste peale mängimine.
  • Emotsionaalsete reaktsioonide peale mängimine.

Demagoogilisi võtteid võid oodata niipea kui isiku lauseseadmine ei ole sisulises kooskõlas talle esitatud küsimusega/väitega.

Kus tavainimesel on vaja ära tunda demagoogia kasutamist? Tööl kollektiivis ja raskete klientidega, äripartneritega, konkurentidega, eraelu suhtluses.

Kuidas võita demagoogi?

Oleneb. Oleneb, mis on eesmärk selle konkreetse demagoogiga, kas teda on üldse vaja “võita”. Eelkõige on tähtis ära tunda demagoogiliste võtete kasutamist, et siis valida eesmärgile sobiv taktika:

  • Sokratese iroonia: mängid lolli ja küsid naiivseid küsimusi, et näha milliseid vastuseid isik annab. Kui oled ironiseerides jõudnud sisemisele veendumusele, et isik teadlikult demagoogitseb, siis paljasta ta ja lõpeta vestlus.
  • Teinekord võib olla parem taktika jätta isikule mulje, et sa ei saanud tema demagoogia trikkidest aru, et hiljem temaga targemini ringi käia (nt isoleerida).

Kuna demagoogilisi võtteid on palju, siis nende äratundmiseks peaks teadma loogilise mõtlemise põhireegleid:
Samasuse reegel – Ühte ja sama väljendit tuleb alati kasutada ühes ja samas tähenduses.
Mittevasturääkivuse reegel – Arutlustes ei tohi olla vasturääkivusi.
Välistatud kolmanda reegel – Tõene on kas väide või väite eitus – kolmandat võimalust ei ole.
Küllaldase aluse reegel – Väited peavad olema küllaldaselt põhjendatud.

Allolevad demagoogia võtted on esitatud läbisegi, et esile tuua erinevaid lähenemisnurki. Tihti võidakse võtteid koos kasutada järjest, kombineeritult ja muul kujul.

Erinevad demagoogia võtted

  1. Valetamine. Valede, ebaõigete või ebatäpsete andmete esitamine, faktide sihipärane moonutamine või faktide ebaaus valik. Paradoksaalne, et mida rängem ja uskumatum vale on, seda enam kalduvad inimesed seda uskuma.
  2. Vassimine (ebasiirus). Vassimise puhul isik tavaliselt jätab osa infost esitamata nii, et teda ei saa saaks süüdistada valetamises kuna see osa, mida ta rääkis oli ju tõsi. Kui isik ütleb, et “Ma ei valeta mitte kunagi”, siis on temalt oodata vassimist või muud demagoogilist iba (ebasiirust).
  3. Kaotuspositsiooni peale mängimine: “ma lasen ennast maha, kui sa mind ei usu”, “ma tunnen ennast nii halvasti, kui sa mind ei usu”, “ma nii tahtsin head, ja nüüd sa ei usugi mind”
  4. Uskumise mõjude peale mängimine: “mu väide võib isegi vale olla, aga kui kõik teavad, et see on vale, siis juhtub halbu asju”. (vaidlus teisendatakse lahenduse otsimiselt demagoogiale teiste inimeste suhtes, mida näidatakse hädavajalikuna)
  5. Unustamine: unustatakse juba toimunud vestluse komponente ja muudetakse selle sisu, mängitakse vastase puuduliku mälu peale või teeseldakse puudulikku mälu.
  6. Möödarääkimine: vastuargumentidega mittearvestamine, teema vahetamine jmt.
  7. Arusaamatuse teesklemine: keeldutakse vastase võtmeargumente mõistmast, kinnitatakse, et need on arusaamatult ja ebaloogiliselt esitatud.
  8. Keelamine: arutelu käigus mõne argumendi või väite esitamise ebaaus keelamine (“selle üle me ei arutle!”, “see on juba otsustatud” vms).
  9. Ringtõestus: soovitav esitatakse tegelikkusena, väide esitatakse eeldusena jne.
  10. Väljajätteline infoesitus: võetakse arvesse ainult osa argumente või tehakse infokaoga üldistus, mida hiljem eelistatakse selle alusinfole. Esitatakse väide ilma erandite, piirangute, kitsenduste ja ebatäpsuste mainimiseta.
  11. Müra: tuuakse sisse ülearuseid argumente, et muuta teema raskemini hoomatavaks.
  12. Siltide külgekleepimine. Paari vastase argumendi põhjal liigitatakse vastane mõnda tuntud koolkonda ja käitutakse, nagu vastane esitaks ka muus selle koolkonna põhitõdesid (näiteks: A: “minu arvates on tootmine inimese jaoks hädavajalik”, B: liigitab A ultraparempoolseks ja sellest tulenevalt üdini destruktiivseks ning ebaausaks inimeseks ja hakkab talle rääkima monopolidest, looduskaitsest ja maksusüsteemist, võib-olla veel üdini emotsionaalsel ja vihasel toonil, A: “ma tahan ainult öelda, et inimene peab sööma ja jooma ikkagi ju”, B: jätkab oma teemat veel vihasemalt).Keegi nimetatakse urgitsejaks, õõnestajaks, majakaks, kangelaseks, juudaks või eesrindlaseks… Seejärel nimetatakse ta nime vaid koos selle sildiga ning mõne aja pärast piisab vajaliku assotsiatsiooni tekkimiseks vaid nime nimetamisest. «Silt» on piisavalt külge kleepunud ning tõstab või häbistab selle kandjat juba iseseisvalt, objektiivselt.
  13. Tegelikkuse moonutamine (ing.k. straw man) – muudetakse väidet, tsiteeritakse valesti, ümbersõnastatakse originaalset argumenti või ülelihtsustatakse seda. Argument muudetakse teistsuguseks, et seda oleks lihtsam rünnata või valeks tunnistada.
  14. Ebaolulisele arvamusliidrile apelleerimine – enamus asju, mida me usume, põhinevad ekspertide arvamusel. Loogikaviga tehakse siis, kui väited baseeruvad autoriteetide, kes tegelikult pole antud teemas asjatundjad, arvamusel.
  15. Vale põhjus-tagajärje seos – kui X juhtub pärast Y juhtumist või X juhtub samal ajal kui Y, ei tähenda see automaatselt, et Y põhjustas X-i. Need võisid juhuslikust kokkusattumusest samal ajal juhtuda. Näide: Kui treenijal esineb alaselja valu juba viis päeva ja ta viiendal päeval rullib seda vahurulliga ning järgmine päev valu enam pole, siis arvab ta kindlalt, et vahurull võttis alaseljast valu ära, kuigi see võib olla lihtsalt kokkusattumus.
  16. Järelemõtlematu üldistus – vale on teha väga väikese või spetsiifilise valimi põhjal järeldus, et mingi asi kehtib kõigi puhul samamoodi.
  17. Paatose esilekutsumine. Suurte sõnadega, üleva plekist häälega, dramaatiliste žestide, pauside ja kordustega püütakse jutule anda erilist kaalu, meist kõigist kõrgemat ja kaugemat mõtet. Kokkuvõttes loodetakse kujundada arusaam, mille arvustamine oleks selge patt ja mille esindaja ning kaitsja tunnistatakse väga auväärseks.
  18. Argumentum ad populum (enamusele viitamine): viitamine enamuse arvamusele, üldistele hoiakutele, eelarvamustele, stereotüüpidele.
  19. Demagoogilise efekti võib (saab) esile kutsuda ka mitme võtte seondamise, aga ka mingi hulga tendentsikult valitud paradoksi (valena näiva tõe) esitamisega.
  20. Eesmärgi ja vahendi äravahetamine. Vahend tõstetakse sel puhul eesmärgi seisusse, kusjuures inimene muutub vahendiks mingite hüvede kui eesmärkide loomisel. Tootmine, jaotamine, tarbimine, varumine jne muudetakse eesmärgiks omaette ning kõik, mida selleks on vaja, saavad vastavalt vahendiks. Inimesest räägitakse sel juhul kui töötajast, tarbijast vms.
  21. Väga säravate, ent kõigile samavõrra segaste ning ebamääraste mõistete kasutamine. Nende mõistete kohta on kõigil vaid teada, et nad tähistavad midagi head, õiget, üllast, meile omast (nt demokraatia, humanism ja mitmed teised ismid, oma maa elulaad) .
  22. Vanade, püsikindlate sümbolite ülekandmine. Sellisteks sümboliteks on kangelased, klassikud, teatud geomeetrilised kujundid, mingid värvid ja värvikombinatsioonid, traditsioonilised pidupäevad, erirõivad. . . Demagoogiline efekt kujuneb seetõttu, et sisendatav mõte või tegevus põimitakse vanade vaieldamatult omaste ja väärtuseks fikseerunud sümbolitega nii tihedalt läbi, et neid ei saa teineteisest eristada. Seetõttu tuleb «alla neelata» ka võõrad ning vastuvõetamatud mõtted.
  23. Kuulaja-vastase-partneri kasu rõhutamine. Olgu vastase kasu kas või tühine, võrreldes kõneleja kasuga, on see enamasti ometi olemas. Demagoogiline efekt kukub välja tähelepanu väärastamise kaudu, lõppresultaadist ebaobjektiivse kujutluse kujundamisega.
  24. «Vahevagun». Nii nimetatakse demagoogiavõtet, milles väär väide paigutatakse õigete vahele ning esitatakse samas tempos ja rütmis kui õigedki väited. Kuulaja — isegi kui ta pettust märkab — ei hakka sel puhul protesteerima, sest enamik väiteid olid talle meeltmööda.
  25. Lihtrahvalikkus. Inimestele meeldib kuulda .ja arvestada «ühte enda hulgast», inimest, kes on üldiselt samasugune kui nad ise. Seepärast püütakse levitada jutte ja fotosid kangelasest, kes on lihtsalt riides ja poriste saabastega, kes pühib higi, hoiab süles seapõrsast, vestleb tööinimestega, hopatab lapsi või surub raudhallide vanainimeste kätt.. . Niisuguste võtetega tehakse «kangelane» sedavõrd lähedaseks, et kui ta midagi edaspidi ütleb ja arvab, siis on see «oma mehe», väga südamliku, rahvalähedase, raskustega alati rinnutsi koos olnud mehe arvamus ja seda… usutakse.
  26. Rõhumine (ühistele) mälestustele. Mälestused soojendavad ja seovad, äratavad ellu aegu, mil kõik olid nooremad, tugevamad, julgemad. Mälestuste heietamine aitab luua positiivset meeleolu, seab jutuvestja kesk¬punkti, sunnib teisi vait olema, paremal juhul täiendama. Kui mälestustevestja oli siis, omal ajal, nii edukas, vapper, töökas, taibukas, on ta seda usutavasti nüüdki ja igal juhul tuleb teda austada ning ta soovid täita.
  27. Sohk. Siia kuulub iga liiki tüssamine, väärate faktide ja argumentidega opereerimine. Levinud võtteks on ka valeargumentide kättesokutamine nagu kaardimängus. Kui tõde ilmneb, on enamasti hilja: asi otsustatud, tegu tehtud. Siis korratakse mõnikord, et pärast kaklust rusikatega ei vehelda…
  28. Toetumine autoriteetide soovitusele (mis sest, et need soovitused anti teises olukorras, teisel ajal jne).
  29. Kõneleja enda või kellegi teise (positiivne-negatiivne) kogemus (mis sest, et kogemus on kujunenud hoopis teistes oludes, teistsuguses olukorras ja teadmata situatsioonis).
  30. Naeruvääristamine.
  31. Tõsise käsitluse asendamine mängulisega.
  32. Ähvardamine.
  33. Hoiatamine.
  34. Manitsemine, kui oluline või tähtsuseta, õige-vale jne vaatlusalune küsimus on.
  35. Majandusliku, administratiivse, perekondliku jm sõltuvuse rõhutamine.
  36. Sümboolika, atribuutika, traditsioonide, rituaalide rakendamine käitumise stereotüüpide kujundamiseks ja tekstide vastuvõtmist soodustava emotsionaalse seisundi esilekutsumiseks.
  37. Saladuslikkuse tekitamine.
  38. Isikliku hinnangu saavutamine: Hirmutamine, lipitsemine (kiitmine ja meelitamine), kuulajate kasu rõhutamine, kaastunne, lihtrahvalikkus, lõbustamine, mitteverbaalsed hinnangud jne.
  39. Väga (rõhutatult) subjektiivsete hinnangute andmine.
  40. Käsitletava küsimuse segaseks ajamine, selle tähtsuse, keerukuse, uudsuse, ulatuse jm segiläbi käsitlemine.
  41. Oma mõtete, hinnangute, huvide. . . esitamine teiste omade pähe.
  42. Süü ja süüdlase otsimine probleemi tekke ja süvenemise põhjuste selgitamise asemel.
  43. Kangelaste kui näidiste ülistamine üldiselt viletsas olukorras.
  44. Minevikuraskuste ja –saavutuste esitamine argumendina oleviku-saamatuse, hoolimatuse jms varjamiseks.
  45. Tulevikupiltide maalimine juhtimaks tähelepanu kõrvale olevikuraskustelt, juhtimisvigadelt ja muult selliselt.
  46. Enesekriitika vältimaks teiste sisulist analüüsi ning tõepäraseid järeldusi.
  47. Millestki aina rääkimine, et tekiks vasardusefekt ning kognitiivse dissonantsi kaudu soostumine räägitava sisuga. Millestki aina rääkimine, et jääks mulje, nagu seda ka tegelikult arvestataks ja tehtaks. See, millest muudkui räägitakse, võidakse jätta tegelikkuses täiesti unarusse. Aga kui seda märgataksegi, siis pole ometi kuigi sünnis vastupidist ütlema hakata.
  48. Apelleerimine kainele mõistusele («Igaüks, kel vähegi mõistust peas, saab aru, et…»).
  49. Viitamine oma teenetele, ametikohale, «pagunitele», autasudele jms., mis peaks toimima austust, usaldust ja vaimusuurust kujundava kompleksina.
  50. Hääle tõstmine.
  51. Püstitõusmine, veel enam — kõrgemale ronimine.
  52. Vastaspoole ignoreerimine: ei pöörata tähelepanu tema küsimustele, märkustele, räägitakse hoopis millestki muust.
  53. Vastandumine; igale faktile vastandatakse mingi teine fakt, mis sest, et hoopis teisest valdkonnast. See just nagu lubaks lõpuks öelda: „Teie faktid ei pidanud paika”.
  54. Üldiste, konkreetse sisuta fraasidega ümberkäimine, tühi sõnamulin.
  55. Oma teesi paigutamine arutluse algusse ja lõppu. Püüd arutlust alustada ja lõpetada, esineda esimese ja viimasena.
  56. Käsitletava suhtes isikliku tähelepanu ning suhtumise rõhutamine («Olen pika aja vältel jälginud…» — mis sest, et tegelikult ei ole).
  57. Käsitletava erilise tähtsuse rõhutamine («See on küsimuste küsimus. Tegime õigesti, kui selle küsimuse üles võtsime ja päevakorda panime!»).
  58. Oma soovide esitamine objektiivse tendentsina, paratamatusena, mille tunnetusest johtub vaid vabadus sellega leppida ja seda toetada.
  59. Kõneldakse mitte resultaatidest-tagajärgedest ja kujunenud olukorrast kui seisundist, vaid oma tegevusest, eriti veel tegevusest mingite otsuste (pikkade nimetuste, kuupäevade ja numbritega!) täitmisel. Lõpuks selgub, et tehtud on siiski väga palju ja paljude otsuste punktid peaaegu täidetud. . . Asjaolu, et saavutatud tulemused kedagi ei rahulda, jääb siis teisejärguliseks.
  60. Sõnavõtu «pikkimine» hämmastavate, üllatavate, uskumatute (üksik) faktidega — see jätab kõnelejast mulje kui asjatundlikust, printsipiaalsest ja julgest inimesest. Üldistused, järeldused ja põhimõttelist laadi hinnangud jäävad sel puhul kõrvaliseks, koguni tarbetuks, põhjuste analüüsist ja kõrvaldamisest rääkimata.
  61. Faktimäng. Üksikfakti esitamine tõestusmaterjalina. Faktid on «karm asi» üksnes siis, kui neid käsitleda süsteemis, vastastikustes seostes ja sõltuvuses. Vastasel juhul võib «faktidega» näiliselt ükskõik, mida tõestada või ümber lükata («Mis siin enam rääkida! Esitatud faktid näitavad, et asi on niigi selge!»).
  62. Võrreldakse võrreldamatut. Võetakse üks näide ühest ajastust, teine teisest, üks fakt ühest seosest, teine teisest, üks hinnang ühest perioodist, teine teisest ja leitakse nende kõrvutamisel, mida parajasti taheti leida, s.o ükskõik mida.
  63. Oma järjekindluse ja huvitatuse rõhutamine arutlustesse ootamatu ja kohatu sekkumise, arvukate küsimuste esitamise, korduva sõnavõtmise jms kaudu, mis kokkuvõttes toimib surveavaldusega, taktitundelist inimest pärssiva ja eemaletõukava tegurina.
  64. Arutluse aluse äravahetamine: hakatakse kaitsma seda, milles keegi polegi süüdistanud ja kus on kõik tõepoolest korras. Nii kujundatakse mulje, et ka selles, milles varem süüdistati, pole midagi ette heita. Arutelu käigus hakatakse samade argumentidega arutlema hoopis teise küsimuse üle või muudetakse sõna tähendust peale mõne selle sõna objektiga seotud asja tõestamist.
  65. Tautoloogia. Antiikajast tuntud «Idem per idem.». Tautoloogine väide, milles toestuseks on tõestatav materjal ise. “Me ei tea, mida me ei tea.”
  66. «Argumentum at hominem». On argument, mis on tehtud personaalselt oponendi vastu, mitte oponendi sisulise argumendi (argumentum ad rem) vastu. Seda inimese vastu esitatud argumenti käsitletakse loogikaveana. Selle asemel et rääkida arutletavast küsimusest, faktist, probleemist vms, hakatakse kõnelema vastaspoolest endast, inimestest, kes mingeid seisukohti esitavad, kaitsevad või ründavad.
  67. Räägitakse tõtt ja valet vaheldumisi. Kui veel alguses ja lõpus kindalasti teadaolevat tõtt öelda, võib kuulajail jääda mulje, et kõik oli õige.
  68. Antakse aina hinnanguid, selgitamata seda, keda või mida maha tehakse või ülistatakse. Kui pole teada, mida hinnatakse ja milliste kriteeriumide alusel hinnangud langetatakse, ega ka seda, kes ja kuidas mõõtis laidetavaid või kiidetavaid omadusi, pole hinnangud tõsiselt võetavad ja niisugune hindamine kujuneb demagoogiaks. Tõsi küll, enamasti pole hinnangud mõeldudki muuks kui emotsionaalseks mõjutuseks teemal «see on hea!» või «see on paha!».
  69. Pööratakse mõni vastase väide viltu või pea peale ja öeldakse siis: «Näete, te räägite ise endale vastu!» Seejärel hakatakse kuulajaid naerutama või suuremeelselt seletama, et ega sest pole midagi, probleem on keeruline ja vastavate kogemuste ning teadmisteta pole seda nii kerge lahata, nagu mõnele esialgu paistab. . .
  70. Puhutakse eriti suureks mõned tühised detailid, mingid emotsionaalsed nüansid nii, et kuulajad aina ohkaksid või naeraksid, imestaksid või hakkaksid meelt avaldama hüüete, vilistamise, trampimise, plaksutamise vm moel.
  71. Demonstreeritakse oma erilist informeeritust. Seejuures jäetakse mulje, et öeldud on vaid tühine osa sellest, mida tegelikult teatakse. Info valdamine on teatavasti prestiiži allikas.
  72. Tuuakse vaidlusse tsitaate, kellegi mõtteavaldusi, hoolimata sellest, et need on esitatud hoopis mingis muus kontekstis, teisel ajal, teises kohas. . . ja esitatakse neid argumendina oma kasuks, oma mõtte (või teiste jutu mõttetuse) tõestusmaterjalina siin ja praegu.
  73. Kritiseeritakse neid, keda pole kohal ning kes ei saa seetõttu end kaitsta («Kahju, et teda ennast täna kohal ei ole, muidu kuuleksime nende asjade kohta peategelaselt endalt ja veel lähemalt-täpsemalt. . .»).
  74. Enne mõtte esitamist antakse sellele hinnang («Härra/proua K-l on erakordselt väärtuslik ettepanek»).
  75. Mõtte allikas peidetakse ära («On tulnud ettepanek. . . lõpetada sõnavõtud.»).
  76. Esitatakse kas-küsimus, millele on võimalik vastata jaatavalt või eitavalt. Kuna on teada, et inimesel on raske öelda «ei», saadakse sageli jaatav vastus ka ebameeldiva kohta.
  77. Seatakse kahtluse alla teise meeleorganite korrasolek («Sa ju ei näe, ei kuule… ei saanudki näha») või öeldakse midagi vastaspoole mälu ja mõtlemisvõime alavääristamiseks.
  78. Asutuse-ettevõtte-organisatsiooni samastamine endaga ja vastavalt oma arvamuste-hinnangute esitamine kogu kollektiivi või muu üksuse arvamusena, hinnanguna, seisukohana, otsusena.
  79. Korraga mitme küsimuse esitamine. Ükskõik millisele küsimusele vastamise korral naeruvääristatakse või (ja) segatakse vastajat: «Küsiti ju muud!».
    Öeldakse, kes kohalolijatest või kuskil auväärsete hulgast võiks kõneleja sõnu kinnitada. See paneb kuulajad sedavõrd uskuma, et kahtlus kaob ja kinnitust vaja ei lähegi.
  80. Räägitakse kiires tempos mitmesugustest arvudest, protsentidest ja koefitsientidest. Kuulaja kaotab sel juhul peagi orienteerumisvõime ning kõneleja võib meelevaldselt arve lisada, neile oma arutlusi rajada, kiita või laita, tunnustust või pahameelt avaldada.

Loe ka: Manipuleerimine – kuidas ära tunda & kaitsta

Kasutatud allikad ja lisalugemist:
ylokool.com/artiklid/demagoogia-ja-demagoogiavotted/
et.wikipedia.org/wiki/Demagoogia
postimees.ee/368271/demagoogia-meistriklass-edgar-savisaare-esituses
teadliktreening.com/demagoogiavotted-ja-loogikavead-treeningu-aruteludes/
et.wikipedia.org/wiki/Sokraatiline_meetod
filosoofia.indrekmeos.xyz/lo_konsp.pdf

Lisa kommentaar